Püha Benedictus. Kloostrireegel

Vaimsete sihtide poole püüdlemine nõuab nii seesmist pühendumist kui ka eesmärgi

olulisuse ja otstarbe mõistmist. Juba varase munkluse teoreetikud leidsid, et selle

juures on abiks väline kord ja rituaalid ning samu ideaale jagavate kaaslaste tugi.

Just seda silmas pidades sündis 6. sajandil Püha Benedictuse reegel, lääne kristluse

tuntuim ja kõige kauem kasutusel olnud kloostrielu põhikord. Reegel sõnastab

religioosse elu sihid, aidates mõista selle keskmes oleva alandlikkuse ja isetuse

otstarvet, jagab juhtnööre mungapõlve eesmärkide saavutamiseks, reguleerib

kloostrielu argipäeva ning selgitab kloostrikorra funktsiooni Jumala teenimise ja

isiksuse arengu seisukohalt. Tekst on ühtaegu nii vaimselt hariv ja kasvatav kui ka

ajalooliselt informatiivne.